Mitu sammu peaks päevas tegema 75aastane inimene? Sinu Elva valla Jaak Aru teab vastust
Pensionile jäänud arst Jaak Aru kirjutas raamatu „Alla 65 keelatud“, kus soovitab seenioridel oma elu uue pilguga üle vaadata. Ei taha ju keegi, et pensioniiga kujuneks kannatuste rajaks ja nukraks surma ootamiseks.
Saksamaal üle kümne aasta geriaatrina ehk eakate arstina töötanud Jaak Aru raamat annab praktilist nõu, kuidas vanaduspõlvest rõõmu tunda, leida sisemine rahu. Meie jutu hakatuseks ütleb dr Aru humoorikalt – omaenese kogemusele tuginedes –, et muu hulgas kipuvad eakad hirmus palju endast rääkima. Kuid pole vaja muretseda! Ka selle vastu on rohtu.
Jaak Aru, ravisite veel hiljuti Saksamaa eakaid. Kas saksa ja eesti vanurid on erinevad?
Lääne kultuuris elavatel noortel ja vanadel inimestel on vähe erinevusi, olgu nad siis Saksamaal, Lätis või Portugalis. Inimestel võib olla mitmesuguseid muresid, aga ma ei liigitaks neid noorte ja vanade muredeks.
Mõned mõtlevad, et mis viga olla vana ja haige Saksamaal, kus meditsiin on tasemel ja ei pea niimoodi sente lugema nagu meil.
Ma olin väga üllatunud, kui alustasin patsientidega suhtlemist Eestis. Siinsed minu vastuvõtule pöördujad olid väga hästi uuritud ja Euroopa standarditele vastavalt ravitud. Ma ei ole Eestis geriaatri vastuvõtul kohanud ühtegi patsienti, kellel arsti vaatenurgast lähtudes oleks raha pärast midagi tegemata jäänud.
Jäite ise hiljuti pensionile. Paljud mehed, kelle elu on olnud üks lõputu kappamine ning kes on tööd seostanud tugevalt oma identiteediga, vajuvad pensionieas ära, hakkavad jooma ja käivad alla. Miks see nii on?
Alkohol on üks mõnuainetest. Minu isa oli psühhiaater ja kirjutas raamatu „Alkoholism – halb harjumus või haigus“.
Selles pealkirjas on tabatud naelapea pihta: igasuguse mõnuaine tarvitamine – sõltumata eesmärgist – kujuneb mingist hetkest halvaks harjumuseks. Nagu näiteks õhtune õlle joomine või muu napsitamine. Aga siis, kui viin, kanep või mõni muu keemiline ühend võtab võimust inimese isiksuse üle … vot siis on tegemist haigusega. Ja muidugi, igal haigusel on soodustavad tegurid.
Niisuguseid eelsoodumusi ja ahvatlusi tuleb aga teadvustada ja õppida nendega ilma mõnuaineteta toime tulema.
Ja mismoodi teie pensionile jäämine käis? Mediteerimise abiga, sain ma raamatust aru.
Näen tihti, et inimestes, kes kaotavad töö või saadetakse pensionile ja kes püüavad kõige kiuste jääda igapäevasesse rütmi, tekitab see konflikte ja suurt rahulolematust.
Minu pensionile jäämine käis lihtsalt. Kakskümmend aastat tööd Saksamaal sai ühel päeval otsa. Tahtsin tagasi oma pisikese Eestimaa tükikese ja selle lähedal voolava jõe juurde.
Mediteerimine on mulle olnud võimalus, kuidas tööst loobununa jõuda sisemise rahuni. Võimalus jõuda sisemise rahuni on ühel mittetöötaval pensionäril sama suur kui kellelgi, kes elab kusagil Indias.
Samas, kas on nii, et 65 on uus 35?
Ma arvan, et passiaastad ei ole olulised. Oluline on see, mis teeb inimesest inimese. Ja see on suures osas vaim. Vaimu ealisust on aga peaaegu võimatu mõõta. Nii et ihu kulumine ei tee veel 35sest 65st.
Ütlete, et vanem inimene peaks ennast talitsema, et ta ei vatraks lõputult oma hädadest ega kirutaks valitsust, sest keegi ei jaksa kuulata. Muidu muutub ta tüütuks vanainimeseks. Teie parim leid vanurite lobisemishimu taltsutamiseks on koostada tabel.
Kahjuks on tõesti nii, et teatav kalduvus logorröale ehk kõnepidamatusele saadab vanemaid keskealisi inimesi. Ma olen soovitanud inimestevahelise suhtlemise hügieeni eesmärgil anda endale aru, kui pikalt me ühel või teisel teemal heietame.
See ei tähenda, et ei oleks tüütuid noori latatarasid. Pigem on tabeli koostamise eesmärk juhtida tähelepanu sellele, et ka teised tahavad rääkida ja et ka neid peab kuulama.
Soovitan igal vanemal inimesel koostada kolme lahtriga tabel, kus esimeses lahtris on jututeema, mille ta on üles võtnud. Teises see, kellega ta sellest rääkis, ja kolmandas lahtris kuupäev, millal ta rääkis. Arvan, et kui me läheme külla lastele või lastelastele, siis võiksime vaadata selle tabeli üle, et me ei korrutaks üht ja sama juttu kordi ja kordi järjest. Sest see korrutamine teeb vanema inimese ebaatraktiivseks ja tüütuks.
Tunnistate raamatus, et teidki on viimase viie aasta jooksul tabanud kihk pikalt endast rääkida, üksikasju kirjeldades, ja vähem teist kuulata.
Jah, ka minu heietamised on sageli pikemad kui vaja. Eriti kui ma satun hoogu ega vaata vestluspartneri ilmet.
Ütlete, et vanem inimene ei tohi olla laisk. Aga kui terve elu on rabeletud, siis millal see inimene ometi puhkab?
Puhkus ja laiskus ei ole vastandid. Vanemas eas ei tööta inimese ihu enam nii pikalt ja efektiivselt kui noores eas. Ihu kulub,erinevalt vaimust. Seega vajab enamik meist elu teisel või kolmandal perioodil rohkem puhkust kui nooruseõhin aaastates. Aga laisk võib olla igaüks!
Ja ma pigem ei soovita seenioridel lamada, lösutada, istuda teleka ees, pikutada päikese käes. Liikumine on bioloogilise elukestmise alustala.
Kuidas aidata inimest, kes on elust väsinud?
Tüdimus ja väsimus on nii nagu enamik psüühika seisundeid east sõltumatud. Depressiooni põevad ka keskealised ja noored. Ma olen alati – välja arvatud parandamatu haiguse lõppstaadiumis – öelnud oma patsientidele: „Praegu ei ole see aeg käes. Te lihtsalt peate edasi elama!“ Ja katsunud neid selles elamise protsessis aidata nii palju, kui see võimalik on.
Mida teha, kui oled pahur, tülpinud ning leiad, et noored onisekad ja ootavad ainult, et sa vedru välja viskaks? Valutabhing ja valutab keha. Saan aru, et alkohol ei aita, aga sellesvallas on tulemas uudseid lahendusi. Te soovitate kanepit,hallutsinogeene?
Ma ei ole kunagi eravestlustes ega ka intervjuudes soovitanud kellelegi hakata alkoholi või kanepit tarvitama. Küll aga otsib terve läänemaailm teid, võitlemaks kurvameelsusega.
Ma olen näinud kriise, mis on tekkinud antidepressantide ja rõõmupillide manustamisega. Uus suund psühhiaatrias on proovida innovatiivselt psühhedeelikumide, näiteks ketamiini võimet leevendada pikaajalist raskemeelsust. Saksamaal Berliini Charité kliinikus tehakse uuringuid, et välja selgitada, kas raskemeelsust on võimalik hallutsinogeenidega ravida. Raamatus viitasin sellele kui ühele väljapääsule tervet kaasaegset lääne ühiskonda koormavast haigusseisundist.
Aga et see suund Eesti ühiskonda tuua, peavad reeglid väga paigas olema. Seni, kuni see teema ei ole meil täpselt reglementeeritud, ma valu ja depressiooni potentsiaalselt aidata võivaid psühhedeelikume kuidagi ei propageeri.
Teil on peres kõik kuidagi tragid, hakkajad, hea huumorisoonega. Abikaasa Krista on juhtinud kirjandusmuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi ja Tartu Ülikooli raamatukogu, olnud riigikogu liige. Poeg Jaan on ajuteadlane, teine poeg Juhan luuletaja, matemaatik. Kas selline tegutsemistahe ja huvi elu vastu on kuidagi geneetiline või milles on asi?
No eks pärilikkus ole mõnevõrra oluline, aga see, et tragi abikaasa nakatab oma lähedasi, ei ole seotud pärilikkusega, vaid inimeseks olemise saladustega. Lihtsalt kui keegi särab, siis see sära toimib, nii nagu on tavaks ka mujal universumis. Särav inimene on nagu täht, mille ümber tiirlevad planeedid tema kiirgusest osa saavad.
Mitu sammu peaks 75aastane päevas tegema? Aga kui käia ei saa, mida siis teha?
Erinevad soovitused jäävad dr Aru sõnul 7500 ja 15 000 sammu vahele. Selge on, et kui teha päevas 2500 sammu,on seda liiga vähe.
Aga kui puusa- ja põlveprotees ei lase pikemaid vahemaid läbida? Või kui liigesed on kulunud ja teevad põrguvalu?
Siis tuleb liigutada kõike seda, mis liigub, ja nii palju kui võimalik. Pärast rasket haigust end lamamisrežiimile sättinud patsientidele olen arstina alati öelnud: kui lõvi jääb lamama, on ta määratud hukkumisele. Et edasi elada, peate ennast hambad ristis püsti ajama ja liikuma.
Aga kui käia ei saa?
Kui käia ei saa, tuleb liigutada käsi. Kui käsi liigutada on ebamugav, siis tuleb pingutada kaela, hingamislihaseid, sõrmi, varbaid. Sest ka kõik need väliselt peaaegu nähtamatud liigutused aitavad säilitada luustruktuuri.
Näiteks sõrmi liigutavad kõõlused ei kinnitu mitte ainult sõrmedele, vaid ka õla piirkonda. Kämmalt rusikasse surudes saavad koormust ka õlapiirkonna kõõlused. Sügav sisse- ja väljahingamine aktiveerib neid lihaseid, mis kinnituvad roietele ja lülisambale. Jne.
Lisaks sellele tõuseb mis tahes lihasaktiivsuse tulemusel inimese sisemine toonus.
Teie raamat on tugevalt seotud tehisaruga, pildid on joonistanud tehisaru ja mõnele tüüpilisele probleemile on ka seesama aru vastused andnud. Paljud eakad kardavad nutiilma. Mis kasu nutiilm meie vanuritele toob?
Ma olen alles selle protsessi alguses, et kirjeldada täpsemalt seda, kuidas tehisaru saaks vanemaid inimesi terviseprobleemide korral aidata. Mul on partner IT-valdkonnast, kellega koos püüame seda teed käia. Täna jään küll vastuse võlgu, aga küsige aasta pärast uuesti.
Olete kirjutanud interaktiivse raamatu „Millest kõnelevad kivid. Megaliitide mõistatused“ ja tegelikult tunnistate ka selles „Alla 65 keelatud“ raamatus, et plaan oli kividega edasi minna. Järgmine raamat kividest on sündimas, ma saan aru.
Järgmise raamatu kirjutamise raskus on mu pisut kössivajutanud… Eks vaimutöö ole ju raskem kui arstitöö: ühelpuhul pead ikka kogu aeg mingit joont järgima, teisel puhul vahetuvad inimesed, mõtted ja meeleolud.
Palun viis soovitust nii neile, kes juba on vanad, aga ka neile, kes selleks ükspäev saavad.
Liikuda, mõtiskleda, suhelda, innustuda, armastada.
Ja siis ka üks universaalne mediteerimisnipp.
Pange YouTube’is mängima India flöödimuusika, istuge, jalad risti, vaibale ning ärge liigutage end 15 minutit, vaid katsuge oma meeltega nende imeliste helidega kaasa minna.
Jaak Aru
(Artikli tegi Maalehe ajakirjanik Mari Kukk ja see ilmus Maalehes 22 novembril 2024)